Tere, Laura. Kuidas ujumise juurde jõudsid? Kes oli sinu esimene treener? Kus ja millal sa oma ujumistreeninguid alustasid?
Tere! Mulle on alati tundunud, et ujumine valis mind, mitte mina ujumist.
Kui ma õppisin teises klassis, tuli meie kooli minu tulevane treener Mihhail Krupnin Tartu Ujumisklubist lapsi ujumistreeningutesse kutsuma. Kümne treeninguga lubati lastele selgeks õpetada ujumise põhioskused. Ma ei osanud ujuda ja ma polnud kunagi isegi basseinis käinud. Minu isa tegeles kunagi ujumisega, aga see jäi rohkem suplemise tasemele. Vanemad otsustasid mind kursustele kirja panna ja nii minu tutvus ujumisega algas. Treeningud toimusid Aura Veekeskuse Limpa basseinis.
Edasi on täielik must auk. Ma ei mäleta, kuidas möödus minu esimene trenn, millal ma sain ujumise selgeks, millal hakkasin treenima suures basseinis ja millal ning miks läksin spordirühma. Minu vanemad teevad nalja, et teised lapsed said kümne treeninguga ujumise, aga sina treenid juba 15 aastat ja ei ole siiani ujumist selgeks saanud.
Kes on veel on olnud sinu treenerid? Mida kasulikku oled saanud erinevatelt treeneritelt?
Igal treeneril on oma metoodika. Mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Treenides erinevate treenerite käe all, hakkad aru saama, mis sinule kui sportlasele kõige rohkem sobib. Töötan praegu ise samuti treenerina ja mul on välja kujunenud oma stiil, mis minu arust sobib kõige paremini laste ujuma õpetamisel. Olen teinud koostööd erinevate treeneritega ning igaühelt midagi kasulikku saanud. Nii see arusaam treeneritööst välja kujuneski.
Mind on treeninud 4 erinevat treenerit ja olen olnud kahes klubis. Kuni selle hooaja alguseni olin Tartu Ujumisklubi ujuja. Vahepeal õppisin Audenteses ja USA ülikoolis, kuid minu treeneriks jäi alati Mihhail Krupnin. Üks treener oli Tartus Janno Jürgenson.
Peale põhikooli lõpetamist läksin õppima Audentese Spordigümnaasiumisse, kus minu treeneriks sai Siiri Põlluveer. Kui Tallinnasse kolisin, olin noor ja väga keeruline oli üksi hakkama saada. Olen väga lähedane oma vanematega ja koduigatsus oli suur. Siiri asendas mulle vahepeal nii ema kui isa ja aitas mind, kui olid rasked hetked. Olen talle väga tänulik.
Peale Audentese lõpetamist läksin edasi õppima USA-sse Old Dominioni Ülikooli. Seal sai mu treeneriks Carol Withus. Kuigi minuga tegelesid rohkem tema abilised Jessica ja David.
Sellest hooajast olen spordiklubi Garant liige ja minu treeneriteks on Dmitri Kapelin ja Toomas Paju, kes on muutnud minu arusaamist ujumisest ja spordist täielikult!
Kas ujumine oli esimene spordiala mille valisid? Millise alaga oled veel tegelenud?
Ujumine ei ole minu esimene spordiala, millega tegelesin. Väiksena olin väga peenike ja paindlik. Seetõttu läksin iluvõimlemise trenni. Mul tuli hästi välja ja arvasin, et see ongi minu spordiala.
Ei oskagi öelda, miks ma lõpuks valisin ujumise. Mitu aastat tegin mõlemat spordiala ja iluvõimlemine pakkus rohkem naudingut. Polnud külm ega märg. Kui ma praegu mõtlen, miks ma ujumise valisin, siis ilmselt sellepärast, et iluvõimlemises pole sellist võimast emotsiooni kui ujumisvõistlustel. Aga see vist jääbki suureks küsimuseks ka minu jaoks!
Mis aastal ujusid oma esimese täiskasvanute rekordi? Millisel ujumisstiilil see rekord tuli? Millised emotsioonid haarasid sind?
Oma esimese täiskasvanute rekordi ujusin 9.11.2012 Tallinnas Kalev Openil lühikeses basseinis. Distantsiks oli 200 meetrit liblikujumises. Olin selle rekordi poole pürginud mitu aastat ja sellel võistlusel see tuli minule ootamatult . Ma olin olnud just haige ja tulin starti ilma igasuguste ootusteta. Kui nägin aega, siis kohe ei saanudki aru, et olen uue rekordi ujunud. Muidugi oli see õnnelik hetk, kuid tee selle rekordini pakkus rohkem emotsioone ja naudingut kui need numbrid tablool. See oli kasulik kogemus, mis andis mulle arusaamise, et tihti me hindame üle oma ootusi. Kui saavutame midagi, millest ammu unistasime, ei ole see emotsioon enam nii võimas, kui sel ajal, mil me alles lootsime midagi korda saata.
Peale Audentese Spordigümnaasiumi lõpetamist siirdusid Ameerikasse Old Dominioni ülikooli jätkama oma sportlaskarjääri. Milline on kõige suurem erinevus meie ja ameerika ujumiskooli treeningutel ?
Kuigi ujumine on individuaalne spordiala, pannakse USA-s rohkem rõhku teami eest võistlemisele ja treeningutel teami-tunde tekitamisele.. Seal on tähtis, kui kõrgel kohal on ülikoolivõistkond. Tänu kellele sinna jõutakse, ei oma eriti mingit tähtsust.
Eestis proovivad treenerid tegeleda kõigi sportlasetega. USA-s ei hakka keegi sind paluma, et treeniksid. Ise pead aktiivne olema ja ennast tõestama. Kui sa ei suuda ennast tõestada, on ukse taga veel 100 ujujat, kes kõik soovivad võistkonda pääseda.
Nagu ma juba mainisin, USA-s on tähtis tulemus. Millise hinnaga see saavutatakse, ei oma tähtsust. USA-s on väga hea see, et ka ülikoolis saab teha rahulikult sporti. Kõik tingimused on selleks loodud. Kahjuks meil Eestis ei ole võimalik teha tipptasemel sporti ja käia samal ajal ülikoolis. Tuleb teha valikuid!
Kas USA-st tagasitulek oli raske otsus ?
Jah, see oli väga raske ja põhimõtteline otsus. Vaatamata teiste inimeste arvamusele USA-sse edasi jääda ja terviseprobleemidele, tulin tagasi Eestisse ja jätkan siin pürgimist oma unistuste poole.
Eelmine hooaeg treenisid oma treeneri Mihhail Krupnini juures Tartus. Tegid samuti treeneritööd noortega. Miks otsustasid see hooaeg tulla spordiklubisse Garant treenima?
Mõte tulla treenima Garanti spordiklubisse oli mul juba ammu. Mihhail Krupnin on väga hea treener, aga kahjuks ei olnud meil Tartus nii head tingimused sportimiseks kui Garantis. Tartus olin kõige vanem ja ainuke tüdruk grupis. Polnud kellelegi konkurentsi pakkuda, et ise seeläbi samuti areneda. Audenteses olid paremad tingimused, aga see oli juba läbitud variant ja tahtsin proovida midagi uut.
Dmitri Kapelini ja Mihhail Krupnini grupid on tihti käinud koos laagrites ja võistlustel. Nägin, kuidas Kapelin oma ujujatega töötab ja mulle meeldib, kuidas ta suhtub oma töösse. Krupnin alati kiitis Kapelinit ja see andis mulle veelgi julgust juurde. Mõlemad treenerid on väga tugevad ja võimekad, aga samas täiesti erineva tööstiiliga.
Peale Eestisse tagasitulekut tekkis küsimus, mis saab edasi. Tartu ja Audentes olid läbitud variandid, tahtsin midagi uut. Juba USA-s mõtlesin sellele, et äkki tuleks viia ellu oma vana idee ja proovida ennast Garanti spordiklubis. Viimastel aastatel on paranenud Garantis treeningtingimused. Äsja remonditi ujula ja üks saal. Garanti tuli tööle üks uus treener Toomas Paju. Samuti pakuti mulle Garantis tööd ja sain alustada oma isikliku algõppe grupiga.
Dima ja Toomase koostöös on Garanti ujujad ujunud palju uusi rekordeid ja täitnud suurvõistluste normatiive. See oli juba kindel märk, et tasub proovida! Paremat varianti ma ei leia! Nii saigi minust Garanti spordiklubi liige ja ma ei kahetse seda.
Sul on kogemus treenimisel erinevates klubides (TUK, Audentes, USA ülikool). Milline on kõige suurem erinevus nüüd treenides Garantis? Kas sinu treenerid Dmitri Kapelin ja Toomas Paju vastavad sinu ootustele?
Minu arust on Garant ainuke klubi Eestis, kus seatakse kõrgeid eesmärke ja tehakse tohutut tööd selleks, et neid täita. Treenerid on pühendunud oma tööle ja teevad kõik tulemuste nimel.
See on esimene kord minu sportlasteel, kus reaalsus ületas ootusi. Olen treeninud neli kuud Dima ja Toomase juhendamisel. Selle ajaga on toimunud väga palju muutusi nii minu peas kui arengus. Kuhu see koostöö mind viib, näeme tulevikus.
Teed praegu treeneritööd ka Garanti spordiklubis. Sul on oma algõppe grupid. Palju on grupis lapsi ja kuidas neil läheb?
Jah, mul on mitu algõpetuse rühma. Igas rühmas on 25 last. Lapsed on väga tublid. Vaadates kõrvalt teiste algõppe treenerite tööd, saan aru, et minu tööstiil erineb nende omast palju. Üritan kohe alguses panna lapsi mõtlema, mida nad teevad, mille jaoks nad seda teevad ja mida nad soovivad saavutada! Ma suhtun neisse kui sportlastesse ja juba praegu valmistan neid ette tõsiseks tööks. Ma kindlasti ei sobi harrastajate treeneriks.
Kas sinu elus on olnud tugevaid tagasilööke, peale mida oli raske tagasi „püsti saada”?
Muidugi on. Ilma nendeta ei saa. Kõige suurem, mille taustal kõik teised tunduvad väikesed ja mõttetud, juhtus poolteist aastat tagasi ja kestis kuni selle hooaja alguseni. Seal oli kõike… trauma, tõsine haigus, depressioon, allaandmine jne.
Õnneks on see aeg nüüd läbi ja ma sain sellest jamast välja!
Millest oled loobunud tulemuste nimel?
Sportlastele pole vaja rääkida, millest nad loobuvad tulemuste nimel. Kõigest!!!
Tüüpilised asjad on näiteks sellised, nagu sõpradega ja perega koosolemine, erinevad puhkusereisid, peod, äraütlemine lemmikmagustoidust ja hilisõhtused filmivaatamised jne.
Kui aga välja tuua midagi tõesti määravat, siis minu jaoks oli see varajane iseseisva elu algus. Kolisin Tallinnasse, et õppida Audentese spordigümnaasiumis. Samuti minu isa Euroopasse tööleminek, et maksta minu laagrite, võistluste ja toidulisandite eest.
Praegu elan Tallinnas ja jällegi ei saa olla koos oma vanematega ega näha, kuidas vend kasvab. Tulin tagasi Ameerikast, lükkasin edasi õppingud ja kõik selle nimel, et saaks pühenduda ainult ujumisele.
Usun, et see kõik on seda väärt. Ujumine on palju põnevam!
Kuidas sul tervisega lood on? Oled oma hädadest lahti saanud?
Kõigepealt sülitan kolm korda üle õla ja ütlen, et jah, olen oma hädadest lahti saanud. Palju on mind aidanud Toomas Paju, kelle nõuannete järgi muutsin oma toitumiskava. Hakkasin kasutama vitamiine/mineraale ja teisi taastumiseks vajalikke toidulisandeid. Enam pole probleeme külmetushaigustega, traumadega ega oma tõsise haigusega, mis mul oli. See on ka minu üks suurematest saavutustest. Terviseprobleemid olid mulle suureks takistuseks kõrgemate tulemuste saavutamisel. Nüüd saab lõpuks ometi keskenduda ainult treeningutele.
Räägime nüüd tulevikuplaanidest. Ilma numbreid nimetamata, millised on sinu esmased eesmärgid sellel hooajal?
Üritan liikuda step by step ja elada üks päev korraga. Ei kiirusta kuskile! Esimeseks eesmärgiks on saada tugev “baas” alla ja asuda sporditeele tagasi. Samuti on suur soov tagasi saada delfiiniujujaks. Krool on muidugi huvitav ala, aga delfiini-ujumine on midagi erilist minu jaoks ja see meeldib rohkem!
Kui esmane eesmärk on täidetud, siis teeme plaane edasi!
Kuidas sa näed enda elu peale tippspordi lõpetamist? Kas on plaan veel kuskile õppima minna? Kas peale ujujakarjääri lõppemist valid treeneri elukutse?
Ma juba valisin treeneri elukutse. Muidugi olen mõelnud, mis saab peale sportlaskärjaari lõppemist. Mind on alati huvitanud meditsiin ja juura. Samuti meeldib disain ja harrastan sõbrannade peal jumestust. Kui valida arsti või juristi elukutse, jääks sport kindlasti tagaplaanile. Seetõttu arvan, et jään spordi juurde terveks eluks. Praegu olen sportlane, hiljem treener või hoopis keegi muu. Suuremad plaanid las jäävad saladuseks.
Kindlalt on plaanis jätkata õppimist ülikoolis. Kuna see toimub ja kus, seda ma veel ei oska öelda. Elu näitab! 
